Assassin's Creed II

[Murumuna]

Assassins Creed 2 on suurepärane jätkuosa pisut tagasihoidlikult alustanud mängusarjale.



Mida ma umbes kümnendal mängutunnil arvasin? Et Assassins Creed 2 alustas mänguliselt mitmekesisuselt tugevamalt kui esimene osa, aga palju tagasihoidlikumalt kui iga järgnev tund. Siin võib osutuda kohaseks võrdlus raamatuga, mis avab sündmusteahelat järk-järgult. Nii stardib Assassins Creed 2 kerge platvormeri ja käsitsivõitlusega, toob mängu kogutavad esemed, erinevad lisamissioonid, villa, mille väärtust tõsta, uued võitlustehnikad ning lõpuks trumbina hiiglasliku, suurlinna mastaape tabava Veneetsia. Jah, isegi kaarti avatakse tasapisi.

See on ka sobiv, nagu GTA IV näitas. Hiiglaslik maailm ei tohi kunagi kohe algusest lõpuni avatud olla — nii saab mängur enda jaoks olulise paika panna ja keskenduda just sellele, mis tema saavutustehimu toidab.

Kui Assassins Creed rõhus väga selgelt ajaloolise õhkkonna tekitamisele ja mänguri praadimisele, lubab järg endale veidi vabamat lähenemist. Päästab niiöelda rinnahoidja paelad valla ja söödab sulle ette seda, mida sa oodanud oled. Rõõsat, säravat meelelahutust, võimalust stoori kallale asumata tundide kaupa aega veeta.

Näiteks katusejooksu ajarekordeid purustades, hauakambrites uidates (need on mõnus ja väljakutsuv, peamiselt avastamisele ja platvormerile pühendunud nostalgiasektsioon kõigile PoP Sands triloogia tagaõhkajatele), oma villat majandades (ehita oma pisikesse linnakesse kirik, kauplused ja kaevandus, kogu kokku kõik relvad, maalid ja turvised), aardeid korjates või valikulisi kõrvaldamisi korda saates.

Põhiloo suurimaks trumbiks on siin samuti vaheldusrikkus. Ezio perekonna lugu jutustatakse algusest, ettevaatlikult, kuni see paratamatuks kättemaksu- ja vandenõuteooriaks muutub, pakkudes lisaks kõike seda, mida ma mänguri jaoks rikkuda ei soovi (vihjeks paadid, lennuvahend ja kaarikud). Esimesed missioonid eeldavad pigem pisiprobleemide lahendamist (anda oma õe südame murdnud naistemehele vastu kukalt), järgnevad pistelised „aabitsaminutid”, näiteks taskuvarguste kunst ja massidesse sulamine õpetatakse selgeks paari hilisema missiooni käigus ja sarnaseid sissejuhatavaid momente .

Assassins Creed 2 märuli ja sündmuste, isegi loopöörete võtmekohad ei jää palju alla Uncharted 2 üllatustele, kuigi viimane nimetatuist trumpab palgamõrvari loo pildiliselt üle. Assassins Creed 2 näeb Playstation 3 konsoolil kohati uskumatult hea välja. Probleem hakkab uuristama kiirel liikumisel (ratsutamine), kui esineb üksikuid, taustal ootamatult väljahüppavaid objekte ning madala resolutsiooniga tekstuuride välkkiiret moondumist kõrgeks. See jätab mulje, justkui oleks maailm ning selles kõrguv arhitektuur mingil määral ujuv ja ebakindel.

Teisalt on kogu keskkond lausa maagiline, kui mitte öelda, et maaliliselt fotorealistlik. Sadamalinna ümbritsevad järvekesed, avarad põllud, Veneetsia arhitektuurilised pärlid näevad esimese üsna trööstitu kõrbemaastikuga võrreldes välja kui erkpunane halli kõrval. See on suur, elav ja hingav maailm, mille avastamine võtab tunde ja millel on vähe selliseid nurgataguseid, kuhu sa mingil põhjusel vaatama ei peaks.

Mainiksin lühidalt ära veel mõned uuendused ja muutused võrreldes esimese osaga, sest neil on mängu paremaksmuutmisel väga oluline roll mängida. Ezio ei vaju vette kukkudes enam põhja, ta oskab ujuda nagu ahven. Igasse vaatepunkt-torni pääsemine pole enam ronin-kohe-üles-afäär — vahepeal tuleb hoone seinu vahetada, vahepeal mõne madalama hoone katuselt läheneda, vahepeal on edasiviiv eend väga hästi varjatud.

Relvi saab nii osta, maast üles korjata kui vastaste haardest võitlusväljal välja väänata. Ezio pistoda juurde käib mürk, samuti saab ta kahe pistoda abil korraga kaks vastast loojakarja saata. Juhitavad on mitmed sõidukid. Suitsupommid võimaldavad ka väga suures kaitsjate hulgas metsikut laastamistööd korda saata. Lugu ei kisu sind iga episoodi täitmise järel tagasi tänapäeva, mis on teretulnud, sest peamine mänguelamus jääb killustamata.

Kogu seikluse läbimiseks võib aega kuluda ligikaudu 30 tundi, ühes lisamissioonide ning -tegevustega umbes 40-50. Forte Assassins Creed 2 puudutava uudisloo kommentaariosas tõstatas keegi küsimuse, milline võiks olla antud mängu ühismäng, kui see eksisteeriks. 40 tundi ei vaja tegelikult laiendamist, aga lugeja võiks siiski välja pakkuda, kuidas sellise mängu juures multiplayer tema meelest toimida võiks. On see üldse vajalik, ning kui jah, siis millisel kujul.

Assassins Creed 2 on kahtlemata liivakastipärl ja igati väärt järjeosa. See ei pelga muuseas ka õpetlikku tarkust, et risk on innovatsiooni ühest silmast pime vanaonu. Sest väärt tegijate käes on risk peaaegu alati trumbiks ehk siis väga reaalseks kunstsilmaks.

Hinne 5

http://forte.delfi.ee/news/arvutimangud/article.php?id=27329659
_________________
Killer entertainment

[citizen]

Olen seda mängu nüüd paaritunniste sessioonide kaupa mängid juba mõni nädal ja iga kord taban end mingil hetkel hämmastusest naeratamas. Just siis, kui tundub, et mäng on põhimõtteliselt end ammendanud, jäänud on vaid rutiinne missioonide lõpule viimine, millest midagi uut enam ei looda, selgub, et AS2-l on veel palju anda. Ja mitte banaalselt uute tegelaste vms süžeekäigu osas, vaid ikka suurelt. Mingi täiesti uutmoodi probleem tuleb lahendada ja seda lausa žanriliselt.

Sellega olen samas nõus, siin kirjutajaga http://www.arvustus.com/ubisoft-montreal-assassins-creed-2/arvustus/425 , et lugu on liiga keeruline. Mitte et aru ei saaks, vaid lihtsalt tarbetult palju tasandeid ja erinevaid lugusid jookseb paralleelselt.